Kes ei tahaks olla h4xx0r?

 Kui ma veel pisi-pisi olin sattusin nägema sellist filmi nagu Hackers (1997). Selle filmi juures on mulle kaks väga eredat mälestust meelde jäänud. Kõige eredam mälestus sellest filmist oli kõrvalosa mängiv Angelina Jolie rindasid näitamas- siiski esimene kord, kus ca 10 aastane Silver neid nägi. Ereduselt teine mälestus aga kogu see hackerite sub-kultuur, mille ünber antud film tiirles.

Aastaid oli see minu jaoks nagu unistuse maailma, kuhu ma ükskord jõuda tahtsin. Mängisin mingi algelise elektroonilise märkmikuga häkkeriks olemist ning üritasin iga hinna eest omale arvutit saada. Kahjuks perel selliseid võimalusi ei olnud ning nii see vaid unistuseks jäigi. Oleks mu pere vähe paremal järjel olnud ning mulle arvuti ostnud, ei oleks see arusaam häkkerist minuga vast nii kaua püsinud.

Olles läbi lugenud Eric Steven Raymond'i "How To Become A Hacker" võin öelda, et minu arusaam kogu häkkerite-maailmast oli väga Hollywood ning päriseluga seal kuigipalju pistmist ei olnud. Aga mida saaks öelda antud kirjatüki kohta?

Esmalt võtaks ette sisu.

Selle koha pealt on tegu väga hästi kirjutatud tükiga. See kuidas autor käsitleb "päris" häkkeriks olemise erinevaid tahke on midagi, mida ca 10 aastane mina oleks pidanud lugema. Kindlasti oleks säilinud unistus häkkeriks saada kuid see oleks olnud palju tõetruum ning, vähemalt praeguse emotsiooni pealt öelduna, ehk ka tõenäolisemalt täitunud. See võiks vabalt olla koolis kohustusliku kirjanduse hulgas, et aidata lastel mõista, kes on tõeline häkker ning kes ei ole. Kuna, nagu autor seda välja toob, häkkerid ehitasid interneti ning annavad kuni tänapäevani väärtusliku panuse selle arenemisse, peaks nende pealekasv olema täiesti riiklikul tasemel püstitatud eesmärk.

Edasi läheme kirjatüki loetatavuse peale.

Siit kohalt on mul autorile mitmeid etteheiteid. Esimene, ja kõige olulisem puudus, on minu arust mõnusa rütmi puudumine. Suurem osa artiklist on häkkeri-elu ülistuslaul ning väga kuivalt kirjutatud. Kui see teema mind nii vähga ei huvitaks, ei oleks ma seda tõenäoliselt ka lõpuni lugenud. Siinkohal oleks tõesti vaja kedagi, kellel on ilmeka kirjutamise kogemusi ning kes suudaks sellele jutule natuke värsket elu sisse puhuda ning selle lugemise seeläbi lõbusamaks muuta.