Jalutavad paroolid ja kuidas neid püüda

 Tänapäeval on parool inimese jaoks tähtsamgi veel kui ta allkiri või sõrmejälg. Kui keegi su allkirja võltsida oskab või isegi su sõrmejälje maha jätab kohta, kus sind olnud ei ole, võib sellest tekkida mõningat peavalu ja ebamugavust kuid kui keegi su parooli teada saab on sul vesi ahjus.

Paljud kasutajad on läinud ühe parooli kasutamise teed. On ju hea lihtne igas keskkonnas seda parooli sisestada kui ei pea meenutama, mis sa nüüd tolle konkreetse koha parooliks panid. Täpselt sama lihtne on ka pahalasel sinu kontodesse logida kui ta selle parooli teada saab. Isegi kui sina talle seda ei ütle ning seda kenasti salajas hoiad ei saa kunagi kindel olla, et see mõne süsteemi juurest jalutama ei lähe, mille kasutaja sa oled. On üsna tõenäoline, et varem või hiljem läheb mõne su kasutuses oleva keskkonna kasutajate andmebaas jooksu. Kui sul veab on parool hashitud, kui keskkonna arendaja on aga laisk olnud on see hashing kas väga kehva või on parool üldse plaintext formaadis.

Kõige tõhusam kaitse selle vastu on paroolihaldur, mis igale sinu kontole uue parooli genereerib ning sul on vaja ainult ühte põhiparooli meeles pidada, mis selle avaks. Need programmid on nüüdseks ka nii mugavaks läinud, et neid saab kasutada mitme seadme peal ning integreerituna veebilehitsejas (või juba täiesti veebilheitseja osana, nagu Google Chrome). Kahjuks on selline praktika aga pigem erand kui reegel ning sedasi kuulemegi tihti, et ühe või teise suurema teenuse paroolid on mööda interneti jalutuskäigul. Kui nad seal korra juba ringi käivad on neid püüd võimatu.