Silver Blogib

 Aastaid tagasi veetsin ma üsna mitu tundi oma ajast mängides sellist mängu nagu Battlefield 3. Selline ajainvesteering viis loomulikult sinna maani, kus mind kutsuti ühte klanni ning aeg-ajalt sai lausa maavõistlusi maha peetud. Mingist hetkest alates muutub selline mängimine nagu tipp spordiks, kus igat väiksemat eelist taga aetakse. Nii satusin mina (ja paljud teised selle  mängijad) ühe Battlefield 3 eriti laheda seadistuse otsa - värvipimeduse filtrid. Nimelt olid mängitegijad loonud eraldi filtrid, mis pidid värvipimedale mängijale pildi paremaks muutma, kuid teatud seades muutus pilt teravamaks ka mitte värvipimedatel. Nimelt oli selle mängu juures kasutatud väga tugevalt sinist tooni, mis oli kõikjal. See omakorda tähendas, et vastaseid oli teatud juhtudel raske märgata kuna kõik tundus ühtlaselt sinine. Selle seadistuse sisse lülitamisel aga seda sinisust vähendati. Lisaks muutusid tegelaskujud kontrastsemateks ning varjud vähenesid. Kui sellest mingi hetk Youtube'i video

 Kuna oman kontot enamikes Eesti pankades, vähemalt kolmes suuremas (SEB, Swedbank, LHV) siis otsustasin nende internetipankadele pilgu peale visata ning vaadata, milline neist see kõige parem on. Swedbank on siinjuures pigem "tapeet" stiilis kogemus, mis otseselt ei ole halb kuid samas midagi meeldejäävalt hästi ka ei tee. See teeb kõike rahuldavalt ning on üldiselt hästi kasutatav. Kolmetäheliste pankade juures on minu arvamused aga palju äärmuslikumad. Võtame kõigepealt SEB. Kuna ma ise ka mõned aastad tagasi SEB IT valdkonnas töötasin tean selle arendust ja telgitagust natuke rohkem kui keskmine eestlane. See omakorda ehk moonutab mu arvamust kuid keegi polegi öelnud, et antud kirjutis üdini objektiivne on. SEB internetipank selline, kus sa pead alati mõtlema mida sa teha tahad. Menüüd ei ole kõige õnnestumalt kokku pandud, mis tähendab, et pahatihti otsid sa üsna pikka aega endale vajalikku menüüpunkti. Olen täheldanud, et kohati on lihtsam Google'sse vastav otsing k

 Kui ma veel pisi-pisi olin sattusin nägema sellist filmi nagu Hackers (1997). Selle filmi juures on mulle kaks väga eredat mälestust meelde jäänud. Kõige eredam mälestus sellest filmist oli kõrvalosa mängiv Angelina Jolie rindasid näitamas- siiski esimene kord, kus ca 10 aastane Silver neid nägi. Ereduselt teine mälestus aga kogu see hackerite sub-kultuur, mille ünber antud film tiirles. Aastaid oli see minu jaoks nagu unistuse maailma, kuhu ma ükskord jõuda tahtsin. Mängisin mingi algelise elektroonilise märkmikuga häkkeriks olemist ning üritasin iga hinna eest omale arvutit saada. Kahjuks perel selliseid võimalusi ei olnud ning nii see vaid unistuseks jäigi. Oleks mu pere vähe paremal järjel olnud ning mulle arvuti ostnud, ei oleks see arusaam häkkerist minuga vast nii kaua püsinud. Olles läbi lugenud Eric Steven Raymond'i "How To Become A Hacker" võin öelda, et minu arusaam kogu häkkerite-maailmast oli väga Hollywood ning päriseluga seal kuigipalju pistmist ei olnud.