Kuhu me rihtisime ning kuhu me välja jõudsime?

Sattusin (paljusti tänu ITSPEA kodutööle) lugema sellist toredat kirjatükki nagu "Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020". 

Eriti huvitavaks tegi selle lugemise asjaolu, et see kirjutati aastatel 2012-2013, võttes sihiks eesmärgid, mida sooviti täita aastaks 2020. Nüüd, kus meil on käes juba 2021. aasta, saame kenasti tagasi vaadata ning tuua välja paar eesmärki, mis on suuremal või väiksemal määral täidetud.

Üks punkt, mis seal eriti silma hakkas, oli "Eesti hakkab teiste riikide kodanikele pakkuma kasutamiseks oma turvalisi ning mugavaid teenuseid. Käivitatakse virtuaalne ehk e-residentsus – Eesti hakkab väljastama digi-ID kujul elektroonilist identiteedi mitteresidentidele, sihtides oma e-teenustega sarnast positsiooni, mis on Šveitsil panganduses."

Tegu on teemaga, millega ma olen üsna palju kokku puutunud. Nimelt tegutsen üsna aktiivselt affiliate turunduse maailmas ning kohtud üsna tihti meie e-residentidega. Peamine põhjus, mis mõne riigi kodanik end e-eestlaseks registreerib, on just meie riigi e-teenused, peamiselt e-EMTA. Enamikes riikides on maksuametiga suhtemine tüütu ja aeganõudev kuid Eestis on see tänu e-tollile, e-maksuametile ning epanganduse väidukäigul äärmiselt kiire. Enim e-residente on väljastpoolt Euroopa Liitu ning see teenus aitab neil oluliselt lihtsustada äritegevuse Euroopas. Hiljutised muudatused Eesti pankade AML ja KYC reeglites on seda võidukäiku küll pidurdanud kuid suuremas pildis on tegu siiski ühe suurima edulooga Eesti ajaloos.

Kahjuks pole aga kõikide punktidega nii hästi hakkama saadud. Nimelt oli antud arengukavas ka eesmärk, et Eestis saab maailmas tuntud mõttekeskus ning globaalne eestkõneleja infoühiskonna arnenguteemadel. Selle eesmärgi täitmine eeldaks tugevat riigi poolset juhtimist ning sellega ka tugevat IT ministrit, kelle südameasi oleks Eesti IKT tutvustamine maailmale ning maailma toomine Eesti. Riskides oma postitusega poliitikatrollide kannale astuda, viskan siski välja mõtte, et Eesti IT ministrite valik on olnud, küll mõne erandiga, ebaõnnestunud. Esimesed kolm IT ministrit ei suutnud selle eesmärgi poole oluliselt palju ära teha. Urve Palo küll viis ellu mõned projektid ning esindas Eestit muu maailma ees, kuid tema kaks järglast, Martti Kuusik, kes jõudis ametis olla vaid poolteist päeva, ning Kert Kingo, kelle puhul tundus, et see amet on talle peale surutud, tegid meie ettevõtete, spetsialistide ja lahenduste rambivalgusesse tõstmiseks kaunis vähe ära teha. Kohati oli isegi tunne, et tegu on pigem taandarenguga. Hetkeks oli meil minister, kes end selles valdkonnas väga tõsiselt tundus - Kaimar Karu. Tema puhul sai aga saatuslikuks partei poliitika pooldamisest hoidumine, mis tähendas, et seda ametit ka kaua pidada ei saanud. Eks näeme, mida meie värske IT minister, Andres Sutt, ära jõuab teha. Meie pisikese riigi kõige tähtsamat valdkonda juhtuvat ministeeriumi peaks minu arvates siiski juhtima selle ala spetsialist, mitte elukutseline poliitik. See tõstaks nii Eesti üldist rahvusvahelist kuvandit kui aitaks ka tuua siia uusi töökohti ning innovaatilisi ideid.